tarkus

kuna mul on ilmselgelt hetkel vaba päev ja vaba aega palju, siis mõtlesin, et loen oma vanu kirjutisi. naljakas on lugeda mu sõnakasutuse arengut, vaadata kuidas see aastatega ühe küpsemaks muutub. samas ka avastada, kui tähtis on ikkagi oma kirjutistesse oma hinge panna, kasvõi killukese. oma esimese suure kirjandusliku võidu sain just tänu sellele, et kirjutasin loo omaenda kogemustele tuginedes. nii on lahe.

üleüldse olen avastanud, et mulle meeldib ikka palju rohkem kirjutada proosat. või siis äärmisel juhul laulusõnu. nii on kuidagi vabam, sest mulle näib, nagu luule kammitseks mind. selles mõttes oleme jokega hästi erinevad, kuna ta on rohkem luule kirjutaja. mis aga ei tähenda, et team proosajutud mul naerupisaraid välja ei tooks. 

jestas, kui ametlikult ma kõlan.

olen praegu msnis ja siin vilksab pidevalt mu kaksikõe nimi. ta on küll vastik ja nõme vahepeal, aga siia tartusse kolides jäi minust nii suur osa temaga koos tallinna. ma igatsen teda ja ma tean, et kui ta oleks koos minuga, oleksid mõned asjad palju kergemad. ma armatan teda nii väga.

üleüldse igatsen hästi palju oma sõpru, kes kõik sauele ja tallinna jäid. mu parimad, anni ja linda, siis veel kassu, cätu, ragnar, kõik mu endisest klassist.. ma armastan oma siinseid sõpru, kuid tunnen nii suurt igatsust teiste järele, kes on nii kaugel. 

muusika lohutab mind nii väga. näiteks mu absoluutselt täiesti kindel lemmikbänd evanescence. nende lood on nii geniaalsed. nad põimivad omavahel ideaalselt nii hingeminevad sõnad, mõnikord hästi lihtsa viisi ja samas keeruka harmoonia (või vastupidi). ja loomulikult nende laulja, amy lee hääl. see on täiesti müstiline, kuidas ta hääl su hinge tungib, see on midagi ebamaist. jokele meeldib ka amy väga!

ja näiteks ines. mu lemmiklaulja. tema ja evanescence on need, kellega ma suudan samastuda. kui nende lugusid laulan, oleks need justkui mu enda kirjutatud, sest ma tean täpselt mida ja kuidas teha, millise tundega ja milliste rõhkudega. see on nii imelik aga nii pagana hea tunne. 

ma armastan muusikat!

ma ei tea mitmendat korda ma seda nüüd juba ütlen, kuid kohtume veel,

Kiisu