aga nüüd midagi väga olulist

tahan teile kõigile, tervele maailmale rääkida jokest.

joke on niii unikaalne. juba ta nimi on niivõrd ainulaadne, et seda väga ei leidu. jah, joke on ta päris nimi. ta tuli mu ellu ajal, mil ma poleks midagi sellist kunagi oodanud. kõik see juhtus nii..

elame koos ühikas, aga hetkel oleme majutatud hotelli. ühel õhtul tuli kõigil hull lollitamistuju ja me tegeime veesõda. ma ei mäleta miks ma end hullult üles olin löönud, aga igatahes olin ma päris kena välimusega. tegime siis veesõda ja joke kallas mu üle LIITRI külma veega üle. muidugi jooksis ta siis ära. aga peale seda hakkas mul järsku väga halb ja kõik läks mustaks, niisiis ma minestasin. järgmisel hetkel, mida ma endale teadvustasin, olin ma kuskil voodis ja muidugi oli tema seal. me jokega enne nagu väga ei suhelnud, aga peale seda hakkasime rohkem rääkima. igatahes, mind viidi haiglasse ja muu selline jama, ning kui ma olin viimast päeva haiglas, pääsesin ma msni. seal rääkisime jokega päris päris pikalt. enne olime vahetanud ka hulga sms'e. juba peale esimest vestlust tundsime mõlemad sellist lahedat positiivset tunnet. kui ma haiglast ühikasse sain, olime suhteliselt lahutamatud ja rääkisime hästi palju. ühel õhtul oli meil jälle lollitamistuju ja me jokega hakkasime kiisusid mängima. see oli ülinaljakas. ja veel naljakam oli see, et nagu ehtsad kiisud, jäime me peame pikka ja väsitavat "kurrunurrmjäugumist" magama, ainult et ta hoidis mult ümbert kinni.. nii hea oli. ja siis käisiki nagu mingi klõps. peale seda oleme nagu suhteliselt lahutamatud.. 

meie sarnasus, meie mõttemaailmade ühtivuse on nii naljakas. ja kõige imelikum on see, et me usaldame teineteist algusest peale 100%. joke teab minu kohta asju, mida ei tea isegi mu kaksikõde. ma võin täiesti ausalt ja siiralt öelda, et armastan joket. tõesti armastan.

ma armastan ta naeru, ta naeratust, ta positiivsust, ta nalju, ta varjatud külgi, ta mõttemaailma, ta häält, ta silmi, ta keha, ta seda kõike, mida pole võimalik sõnadesse panna. ma armastan meie hommikuid, meie pilke, meie suudlusi, meie puudutusi, meie nalju, meie käimisi, meie rääkimisi, meie usaldust, meie vabadust, meie sarnasust. ma armastan seda, kuidas me õhtuti lihtsalt koos oleme, kas siis pakume teistele looma-meelelahutust või sööme popkorni ja krõpsu ja vaatame mingit totakat filmi. Ma armastan isegi meie igahommikusi ja õhtusi kikude lihvimisprotsessi. ma armastan seda, kuidas me üksteist mõistame ja IKKA VEEL avastame sarnasusi. ma armastan temaga koos kõike teha, ma armastan seda, et ma ei pea temaga koos olles mitte millegi pärast põdema. Ma armastan seda, et ta suudab mu alati naeratama panna.

ilmselt meeldibki mulle kõige rohkem see, et ma saan temaga rääkida. jokega on niii... kerge rääkida. me võime terve öö lihtsalt üksteist vaadata ja arutada absoluutselt kõike. ja ma tunnengi end temaga nii vabalt. ma tunnen temaga nii suurt lähedust. nii suurt ühtekuuluvust.

ja mingi ime läbi armastab tema mind sama palju. 

mul on niii hea meel, et temas on kõik, mida olen kunagi tahtnud: ta on loominguline, ta on muusik, temaga saab muusikast rääkida, ta kirjutab, ta teeb nalja, ta on nii positiivne koguaeg. vaimne ja füüsiline suhe on meil nii tasakaalus. kui mõnikord kumbki meist midagi ütleb, tabame tihti, et just samal hetkel tahtis ka teine täpselt sama öelda. selline hingesugulus on haruldane, seda on siiani mul juhtunud vaid kahe parima sõbrannaga ja kaksikõega.

ma tean, et enamus arvavad sellise kogu jutu peale, et olen tüüpiline armunud inimene, kuid mina ise tean, et see on midagi palju palju suuremat kui armumine. mina ise tean seda ja joke teab ning see on kõik mis meile korda läheb. me oleme saanud nii palju positiivset tagasisidet oma suhte kohta, niiet ilmselt on see ka teistele välja paistnud, kui õnnelikud me oleme.

ma ei kujuta ette, mida ma olen teinud, et temaga koos saan olla, kuid annan endast parima, et olla talle kasvõi pooltki see, kes tema minu jaoks on.

kurb on vaid see, kui meie kahe kiirgav õnn teistele pinnuks silmas on. mitte kõigile, ja mitte enamusele, vaid just mõnedele.

kohtume jälle,

Kiisu